3. Moodul. Ülesanne 1

Teadmusjuhtimise protsessipõhised mudelid

  1. Teadmusjuhtimistsükkel ja teadmusjuhtimistsükli protsessid erinevate autorite käsitluses

Protsessipõhine lähenemine teadmusjuhtimisele keskendub teadmuse loomise, omandamise, jagamise ja rakendamise/kasutamise protsessidele.

Sageli vaadeldakse neid protsesse detailsemalt ja eristatakse teadmuse omandamist, loomet, kodifitseerimist, jagamist, juurdepääsu, rakendamist ja taaskasutamist organisatsioonides ja organisatsioonide vahel.

Nii nagu puudub ühtne teadmusjuhtimise definitsioon, puudub ka konsensus selles, millised on teadmusjuhtimise tsükli peamised komponendid või astmed. Kõige populaarsemad on Meyeri ja Zacki (1996), Bukowitzi ja Williamsi (2000), McElroy (1993, 2003) ja Wiigi (1993) mudelid teadmusjuhtimise tsüklist.

Joonis 1. Teadmusjuhtimise tsükli mudelid
  1. Meyeri ja Zacki mudel

Meyeri ja Zacki mudel (1996) kasvas välja infotoodete disaini- ja arendustöödest. Autorid leidsid, et infotoodetega seotud kogemusi saab rakendada teadmusressursside juhtimise vallas. Infotoodetena on informatsioon (andmebaasid, kliendiprofiilid jne), mida saab müüa klientidele. Uurimistöö tulemusi füüsiliste toodete kohta saab laiendada teadmusjuhtimise tsükli kirjeldamiseks.

Joonis 2. Meyeri ja Zacki mudel (1996)

Tsükli protsessid: Omandamine – Täiustamine – Säilitamine/uuesti leidmine – Jagamine – Esitamine.

  1. Bukowitzi ja Williamsi mudel

Bukowitzi ja Williamsi mudel (2000) mudel näitab, kuidas organisatsioonid loovad, säilitavad ja juurutavad strateegiliselt olulisi teadmisi väärtuste loomiseks. Organisatsiooniteadmus koosneb repositooriumitest, seostest, tehnoloogiatest, kommunikatsiooni infrastruktuurist, funktsionaalsete oskuste kogumist, protsessidealasest oskusteabest, keskkonna reageerimisvõimest, intellektuaalsest kapitalist ja välistest allikatest. Informatsiooni leidmise ei ole problem, aga problem on efektiivselt toime tulla infohulgaga. Mudel rõhutab vaiketeadmiste olulisust.

Joonis 3. Bukowitzi ja Williamsi mudel (2000)

Tsükli protsessid: Hangi – Kasuta – Õpi – Panusta – Hinda – Ehita/säilita – Loovuta.

  1. McElroy teadmiste elutsükli mudel

McElroy mudel (1993) kirjeldab teadmiste elutsüklit, mis koosneb teadmiste loomise ja integreerimise protsessidest seoses organisatsiooni mäluga, uskumustega ja ärikeskkonnaga. Organisatsiooniteadmus moodustub nii üksikisikute kui gruppide teadmusest kui ka väljendatud ja dokumenteeritud teadmusest.

Joonis 4. McElroy mudel (1993)

Tsükli protsessid: Individuaalne ja rühmaõpe – Teadmusnõude valideerimine – Informatsiooni omandamine – Teadmiste valideerimise – Teadmiste integreerimine

  1. Wiigi teadmusjuhtimise protsessipõhine mudel

Wiigi mudel (1993) rõhutab organisatsiooni edukuse tagamiseks kolme vajalikku tingimust:

  • tooted, teenused ja kliendid;
  • ressursid (inimesed, kapital ja töövahendid/seadmed);
  • võime tegutseda.

Joonis 5. Wiigi mudel (1993)

Wiigi mudelis sisaldab teadmiste loomine õppimist isiklikust kogemusest, formaalset haridust ja väljaõpet, intelligentsust, õppimist meedia ja raamatute vahendusel ning kaaslastelt. Teadmiste loomine võib olla näiteks seotud turundusuuringutega, fookusgrupiintervjuudega, küsitlustega ja andmekaevega Teadmuse valdamine ühendab nii üksikisikute teadmuse kui väljendatud teadmuse, näiteks raamatutes. See võib olla seotud meenutamisega, akumuleeritud teadmusega repositooriumites või ilmneda tööprotsessides. Teadmiste ühendamine hõlmab teadmussüsteeme (nt intranet, andmebaasid) ja inimgruppe (nt ajurünnak) ning sisaldab näiteks koordineerimist, ühendamist/montaaži ning teadmiste otsingut. Teadmuse kasutamine toimub töö kontekstis ja avaldub tööprotsessides, näiteks rutiinsete ülesannete sooritamine.

Tsükli protsessid: Teadmusloome (creation) – Hankimine (sourcing) – Kompileerimine (compilation) – Transformatsioon (transformation) – Levitamine (dissemination) – Rakendamine (application) – Väärtustamine (value realization)

  1. SECI mudel

SECI mudeli nimi tuleb inglise keelsetest etappide nimetustest Socialization, Externalization, Combination ja Internalization.

Üheks populaarsemaks teadmusringluse mudeliks on Nonaka nn SECI mudel (1991), mis näitlikustab vaikiva ja väljendatud teadmuse dünaamilist vastastikust toimet.

Joonis 6. SECI mudel

Võib eristada nelja teadmiste kujunemise protsessi, faasi ehk nelja teadmusloome mustrit:

  • Sotsialiseerimine (vaikiv -> väljendatud, Socialization) – üksikisikute omavaheline suhtlemine; jälgitakse, imiteeritakse teist inimest. Suhtlemine võib toimuda ka ilma keelelise väljenduseta või virutaalses suhtluskeskkonnas.
  • Eksternaliseerimine (väljendatud -> väljendatud, Externalization) (teadmiste väljutamise etapp) – vaiketeadmised muudetakse väljendatud teadmuseks.Seda tehakse mudelite, juhtumianalüüsi või ajurünnaku abil.
  • Kombineerimine (väljendatud -> vaikiv, Combination) – väljendatud teadmuse baasil luuakse keerulisem, süstematiseeritum uus väljendatud teadmus.
  • Internaliseerimine (vaikiv -> vaikiv, Internalization) – toimub uue väljendatud teadmuse baasil uue vaiketeadmuse teke.

Kokkuvõte

On olemas palju erinevaid arvamusi teadmustejuhtimise protsessidest ning paljudest mudelitest. Kuid ainult mõned neist hakkasid laialt kasutama ja arutama. Põhjused on erinevad, kuid peamiselt seetõttu, et need tsüklid kontrollitakse reaalsetes tingimustes, need on terviklikud ja sisaldavad üksikasjalikke kirjeldusi.

Kasutatud kirjandus:

  1. Virkus, S. (2017). III. Moodul: Teadmusjuhtimise protsessipõhised mudelid. Loengumaterjal.
  2. Dalkir, K. (2011). Chapter 2: The Knowledge Management Cycle.
Advertisements
Posted in Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktika | Leave a comment

2. Loeng: Innovatsioonipoliitika

Loengu reflektsioon

Õppejõud loengu alustas sellest, et me pidime panema 3 peamist innovatsiooni tunnust Mentimeteri (menti.com) vahendi kaudu.

Joonis 1. Kolm peamist innovatsiooni tunnust

Kõige tähtsam ikkagi oli idee, aga keegi pole pakkunud sellist sõna. Innovatsioon on uute ideede kasutamine.

Peale innovatsioooni tunnust on innovatsiooni alaliigid, millest me peame teadma:

  • tooteinnovatsioon – kaup või teenus, mis erineb oluliselt senistest omadustest või kasutusviisi poolest (e-raamat);
  • protsessiinnovatsioon – uue või oluliselt täiustatud tootmisprotsessi, tarnimismeetodi või tootmise abitegevuse kasutuselevõtt (raamatute tagastamiskast vöötkoogi järgi);
  • organisatsiooniline innovatsioon – oluliste muutuste tegemine ettevõtte äripraktikas, töökohtade struktuuris või suhtlemises teiste ettevõtete ja asutustega eesmärgiga tõsta ettevõtte innovatsioonivõimet ja parandada majandusnäitajaid (kvaliteet, efektiivsus) (siseveeb, e-kool, stuudium);
  • turunduslik innovatsioon – oluliste muutuste tegemine ettevõtte kaupade ja teenuste turustamisel, sh muutused disainis ja pakendamises;
  • tehnoloogiline innovatsioon;
  • mittetehnoloogiline innovatsioon (nt. sotsiaalne) (raamatukogus on 3D printer).

Õppejõud palus moodustatud grupides tuua näidiseid. Kuna ma töötan raamatukogus, siis pakkusin: e-raamatu, raamatute tagastamiskast vöötkoogi järgi, siseveeb ja 3D printer raamatukogus vastavalt.

Peale soojendamist alustas õppejõud värskest teemast. Loengu peateema oli innovatsioonipoliitikad. Eesti on Euroopa Liidu liige ja seega on meie jaoks oluline ka EL innovatsioonipoliitika.

Muidu, ma aru ei saa üldse poliitikast, aga loodan et see on mõni teine poliitika. Selle kursuse eesmärk on tutvustada kaasaegseid teoreetilisi käsitlusi ja parimaid praktikaid digi-innovatsiooni juhtimises organisatsiooni tasandil.

Ma sain aru, et innovatsioonipiliitika jagatakse 6 kategooriat:

  • sotsiaalne innovatsioon;
  • innovatsiooni loov disain;
  • vajaduspõhine innovatsioon (omaksvõtt);
  • avaliku sektori innovatsioon;
  • riigihanked innovatsiooni toetuseks;
  • innovatsioon töökohal.

ELis on võimalusi saada raha innovatsiooni projektide jaoks. Neid nimetatakse innovatsiooni rahastamise instrumentideks.

Euroopa Liidu innovatsiooni rahastamise instrumendid on Horizon 2020, tõukefondid ja EL strateegiliste investeeringute fond. Nende kohta saab lugeda siit.

Pärast seda õpetaja tõi heade projektide näidiseid, kus ta ise osales. See oli:

  • FP7 projekt Learning Layers (learning-layers.eu), 12 MEUR
    • Digiõpe töökohal IT-kauges sektoris (ehitus, perearstid)
    • Konkreetsed rakendused: Ach So!, LToolBox

Järgmise hea näide on projekt CEITER. Selle projekti töötati välja haridusasutuste jaoks. Selles on 3 taset: klass, kool, riik.

  • Horizon 2020 ERA Chair projekt CEITER (ceiter.tlu.ee), 2,7 MEUR
    • Hariduslik andmekaeve ja õpianalüütika haridusuuenduse teenistuses
    • Konkreetsed rakendused: DigiPeegel, LePlanner.

Kõigil neil projektidel on nõrk koht. Lisaks sellele ei promoda neid keegi, ei värskendata ega toeta selliseid äppe. Projekt või programm töötab praegu selles versioonis või konkreetse operatsioonisüsteemi jaoks.

DigiPeegel oli loodud kooli digiküpsuse hindamist. Sellises raamistikus on vaja esialgul enesehindamist teha ja pärast esitada digiplaani koos rahastusega.

Veel vaatasime innovatsiooni mõõtmise Euroopa Liidus.

EL innovatsioonipiliitika hinnatakse riigieelarvest. Eesti ei seisa esikohal. Eesti riigieelarvest kulutatakse väike osa innovatsioonile. Tegin lahti Euroopa Parlamendi teabelehe ja tutvusin infoga.

Aga DESI (digitaalmajanduse ja –ühiskonna indeks) indeksis Eesti seisab 9. kohal. Sellega praegu tegeleb Andrus Ansip. Siit ma lugesin huvitavaid andmeid.

Eestis on ka riiklik sihtasutus innovatsiooni finanseerimise firma. See on EAS (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus), mis tegeleb ettevõtluse ja regionaalse arengu edendamisega. EAS innovatsiooni rahastusinstrumendid on innovatsiooniosak (noodipank.ee), arendusosak ning nutikas spetsialiseerumine kasvuvaldkondades (IKT, mis on seotud teiste majandusaladega, tervisetehnoloogiad ja ressursside tõhusam kasutamine).

Digi-innovatsioon õppevaras

Lähenemisviisid: eÕpik.ee, Opiq.ee, Foxcademy.com, Tebo.me. Olen neid kõiki uurinud ja mul on teatud arvamus, mis üldiselt ütleb: ideaalset ei ole.

Kasutatud kirjandus:

  1. Maart Laanpere. (2017). Innovatsioonitehnoloogiad 2. Innovatsioonipoliitika. Loengumaterjal. Veebileht: http://edidaktikum.ee/et/content/2innovatsioonipoliitikad-0
  2. EAS Enterprise Estonia. Loetud internetist: https://www.eas.ee/eas (10.10.2017)
  3. Ärileht.ee (03.03.2017, 13:50) Loetud internetist: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-on-euroopa-liidus-digiarengu-poolest-uheksandal-kohal?id=77427748 (10.10.2017)
  4. Euroopa Liidu teemalised teabelehed. Loetud internetist: http://www.europarl.europa.eu/atyourservice/et/displayFtu.html?ftuId=FTU_5.9.7.html (10.10.2017)
Posted in Innovatsioonitehnoloogiad | Leave a comment

2. Moodul. Ülesanne 1

II Moodul. Teadmusjuhtimine ja õppiv ning teabeküllane organisatsioon

1. Õppiva organisatsiooni mõiste, sisu ja olemus
Õppivat organisatsiooni on defineeritud kui organisatsiooni, mis teadlikult suurendab oma võimet luua soovitud tulevikku.

Õppiv organisatsioon tähendab seda, et organisatsioonis toimub pidev õppimisprotsess, mis hõlmab kõiki töötajaid ning töötajad on motiveeritud ja tahavad õppida.

Senge õppiva organisatsiooni mudel tugineb viiele komponendile ehk viie võtmedistsipliinile:
– ühisvisiooni arendamine;
– organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine;
– organisatsiooni liikmete mõttemudelite arendamine;
– meeskondlik õppimine;
– süsteemne mõtlemine.

2. Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni, mis tekkis ja arenes eelmise sajandi viimastel kümnenditel, on püütud mitmete autorite poolt rakendada ka haridusasutuse/kooli kontekstis. Peter Senge The Fifth Discipline: The Art and Practice of the Learning Organization tutvustas esimesena mõistet “õppiv organisatsioon”.

Õppiva organisatsiooni kontseptsioon integreerib organisatsiooniteaduse ja inimkäitumise kõige erinevamaid aspekte. Siia on ühendatud teadmised sellistest valdkondadest nagu
– organisatsiooniline õppimine
– organisatsiooniteooria
– strateegiline planeerimine
– strateegiline juhtimine
– muudatuste juhtimine
– kvaliteedijuhtimine
– süsteemiteooria (Kell, 2003).

Peamised esindajad: Peter Senge, Ikujiro Nonaka, Harry Roots, Kell, Choo, N.

3. Erinevused õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel
Peamine erinevus õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel on suhtumine muudatustesse ja muutumisse.

Vahe on ka õppimistasandites. Õppiv organisatsioon ei rõhu mitte niivõrd uue teadmise omandamisele (know-how), kuivõrd olemasoleva teadmuse tõlgendamisvõime suurendamisele (know-why) ja uue teadmuse loomisele. Lisaks iseloomustab õppivat organisatsiooni pidev kahtlemine üldaktsepteeritud toimeviisides (Kell, 2003).

4. Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis
Strateegiline vaade õppivale organisatsioonile on otseselt seotud teadmusjuhtimisega. Strateegilise lähenemise vaade näeb õppivat organisatsiooni organisatsioonina, mis on võimeline looma ja edasi andma teadmust ning muutma oma käitumist uue teadmuse ja ideede valgusel (Garvin, 1993, p.80, viidatud Roots jt. 2008).

Teadmusjuhtimise kontekstis võime kohata teisi sarnase tähendusega mõisteid: nt the knowledge-creating company, innovative knowledge community, the living company, inquiring systems, intelligent organisation.

„Õppiva organisatsiooni mootor on teadmusloome, mida saab toetada teadmusringluse soodustamise ja teadmusjuhtimise abil“. Teadmusloomet defineeritakse kui indiviidi, rühma või organisatsiooni jaoks põhimõtteliselt uue teadmuse loomist. Vaikiva ja väljendatud teadmuse areng ja muutumine tähendabki teadmusringluse protsessi.

Roots jt. (2008) käsitlevad teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises on oluline erinevate struktuuriüksuste, indiviidide haaratus nii vertikaalsesses kui horisontaalsesse teadmusvahetuse protsessidesse organisatsioonis.

5. Tehnoloogia sh haridustehnoloogia roll õppiva organisatsiooni arendamisel
Õppivas organisatsioonis mängib tehnoloogia suurt rolli. Innovaatilised tehnoloogiad aitavad teadmuse loomisele, haldamisele ja jagamisele. Tehnoloogia kaudu saab kiiremini realiseerida uusi ideid.

6. Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õppimine
Formaalne õppimine (formal learning) toimub tüüpiliselt haridus- või koolitusasutuses, mis on õpetamiseks ja õppimiseks ette valmistatud. Õpe on korraldatud (defineeritud on õppe-eesmärgid, õpiväljundid, õpiaeg ja õpitugi) ning lõpetamisel saadakse tunnistus.

Informaalne õpe (informal learning) on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides, nt perekonnas jm. Selline õpe ei ole korraldatud (puuduvad eesmärgid, õpiaeg ja õpitugi). Üldjuhul ei lõpe selline õpe tunnistuse saamisega. Informaalne õpe on õppija seisukohast tahtmatu (või juhuslik).

Mitteformaalne õppimine (non-formal learning) on see, mis leiab aset väljapool kooli ning on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada. Mitteformaalne õpe võib toimuda väga erinevates keskkondades (näiteks looduses), mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.

Erinevad õppimise viisid ja kohad on inimese elus ja ühiskonna arengus võrdväärselt olulised ning ideaalis teineteist täiendavad. Tegelikus elus on neid raske üksteisest täielikult eristada – enamikes õpisituatsioonides on elemente nii informaalsest, formaalsest kui mitteformaalsest haridusest.

7. Infokultuur, infokäitumine ja infopädevus
Infokultuur on organisatsioonikultuuri osa ja kuidas organisatsioonis infot luuakse, kogutakse, töödeldakse, jagatakse ja kasutatakse.
Infokäitumine tähendab kuidas inimesed informatsiooni kasutavad.
Infopädevus tähendab seda, kuivõrd on inimene võimeline aru saama, millist informatsiooni ta vajab, kas ta oskab saadud infot tõhusalt kasutada ja töödelda.

Kasutatud kirjandus:

  1. Virkus, S. (2017). II Moodul: Teadmusjuhtimine ja õppiv ning teabeküllane organisatsioon. Loengumaterjal.
  2. Virkus, S. (2017). Infokultuur. Loengumaterjal.
  3. Roots, H. (). Õppiv organisatsioon ja juhtimise uus paradigma. Loengumaterjal.
Posted in Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktika | Leave a comment

1. Moodul. Ülesanne 1

I Moodul: Info- ja teadmusjuhtimise mõiste, sisu, olemus

1. Infojuhtimise ja teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus
Termin “infojuhtimine” võeti kasutusele 1970. aastate keskel, kuigi on ka üksikuid termini varasema kasutamise juhtumeid. Infojuhtimise peamine eesmärk on tagada õige informatsioon õigel ajal ja kohas. Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale korraldusele ja haldamisele, kiirendab otsuste vastuvõtmise protsessi, lihtsustab muudatuste tegemist ning hoiab kokku aja- ja finantsressursse.
Virkus (2017) defineerib infojuhtimist kui organisatsiooni infopoliitika ja -strateegia väljatöötamist ning infoahela protsesside (infovajaduse määratlemine, informatsiooni hankimine, korraldamine, säilitamine, edastamine ja kasutamine ning infotoodete ja teenuste arendamine) ja nende toimimiseks vajalike süsteemide efektiivset juhtimist, tagamaks organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalik informatsioon õigel ajal ja kohas.
Teadmusjuhtimise (knowledge management) mõiste võeti kasutusele 1980ndate aastate teisel poolel ja selle kasutuselevõttu seostatakse USA juhtimiskonsultandi Karl Wiigi nimega. Teadmusjuhtimist on käsitletud väga erinevalt.
Virkus (2017) eelistab defineerida teadmusjuhtimist kui juhtimisstrateegiat, teadlikku ja eesmärgipärast käsitlust organisatsiooni teadmusest, mis võimaldab luua tingimused, vahendid, meetodid, mehhanismid, tehnoloogiad, strateegiad ja põhimõtted teadmiste ja
teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis.
Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos – info- ja teadmusjuhtimine – sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Esimene, kellega seostatakse teadmusjuhtimise mõistet on Karl Wiig, kes kasutas 1986. a. oma seminariettekandes terminit teadmusjuhtimine (knowledge management) (Edwards, 2009).
1959 – Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker);
1966 – Michael Polyani tutvustas termineid väljendatavad (explicit knowledge) ning vaiketeadmised (tacit knowledge);
1986 – Karl-Erik Sveiby publitseeris koos Tom Lloydiga the Know-How Company;
1991 – Määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, see oli esimene ametikoht, mis oli seotud teadmusjuhtimisega;
1991 – Ikujiro Nonaka, Harvard Business Review artikkel “Knowledge-Creating Company”, mille põhjal ilmus ka 1995. a. samanimelisega raamat;
1993 – Tom Stewart’i artiklite seeria “Intellectual Capital: Your Company’s Most Valuable Asset”, ajakiri Fortune;
1995 – Esimene teadmusjuhtimise konverents Ameerika Ühendriikides “Knowledge for Strategic Advantage”.
1996. a. esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas;
1998 – Maailmapanga maailma aastaaruanne – Knowledge for Development.
Hiljutised uuringud näitavad, et 75-80% firmadel on teadmusjuhtimise programmid ja teadmusjuhtimisest räägitakse samuti haridusorganisatsioonide tasandil.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni esindajad on: Ikujiro Nonaka, Hirotaka Takeuchi, Thomas D. Wilson, Michael Koenig, Laurence Prusak.

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused
I arenguetapp – seotud infotehnoloogiaga, informatsiooni ja teadmiste olulisust organisatsioonide edukaks toimetulekuks. Märksõnad “parim kogemus” (best practice) ja “kogetud õppetunnid” (lessons learned).
II arenguetapp – inimressursside olulisust ja kultuuridimensioon. Märksõnad “õppiv organisatsioon” (learning organization) ja “vaiketeadmised”. Eesmärk: organisatsiooni kujunemine õppivaks organisatsiooniks; reflekteerivad arutelud. Oluliseks märksõnaks kujunesid ka “praktikakogukonnad” (communities of practice) (Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991)).
III arenguetapp – otsisüsteemide loomise olulisust, infodisain ja –struktuur. Põhiküsimuseks – kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda tulemuslikult kasutada. Märksõnad sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.
Teadmusjuhtimise teoreetikud leiavad, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise IV arenguetapist. Sellel etapil tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust.

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega
Teadmusjuhtimine on seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga, jne.
Teadmusjuhtimine on seotud mitme valdkondadega:
* religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli;
* psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises;
* majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas.

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused
Infojuhtimise iseloomulikud tunnused:
* Õige informatsioon õigel ajal õiges kohas
* Infopoliitika- ja strateegia
* Sise- ja välis inforessurside kasutamine
* Infotoodete- ja teenuste arendamine
* Infohankimine ja säilitamine ning leitavus
Teadmusjuhtimise iseloomulikud tunnused:
* Organisatsioon
* Teadmus
* Teadmised
* Teadmuse loomine, rakendamine ja jagamine
* Innovatsioon

6. Teadmiste tüpoloogia
Paljud teoreetikud näevad informatsiooni ühe lülina hierarhias:
* Data – Andmed
* Information – Informatsioon
* Knowledge – Teadmised
* Wisdom – Teadmus/tarkus
Räägitakse teadmiste või informatsiooni hierarhiast või teadmiste püramiidist nn. DIKW mudelist.


Joonis 1. DIKW püramiid

Ackoff (1989) tutvustas püramiidi viie komponendiga:
– andmed,
– informatsioon,
– teadmised,
– arusaamad,
– teadmus/tarkus
Ackoff väidab, et esimesed neli kategooriat on seotud minevikuga; need on seotud sellega, mis on toimunud või mida teatakse. Ainult tarkuse kategooria tegeleb tulevikuga, sest ta integreerib visioonid ja kavandatava.
Hiljem on avaldatud hulgaliselt esialgsete mudelite modifikatsioone.
Sõltumata püramiidist, teatud olukorras iga tasand on äärmiselt oluline.
Teadmiste hankimise viisid ja allikad
Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:
* Parim kogemus või hea praktika-organisatsioonis on olemas hea praktika kirjeldus, mis aitab paremini eesmärke saavutada.
* Organisatsiooni või korporatsiooni mälu- see koosneb erinevatest dokumentidest, materjalidest, andmetest, kirjeldustest.
* Praktikakogukonnad-ühist huvivaldkonda omavate isikute võrgustik, mille kaudud jagatakse kogemusi ja teadmisi.

Kasutatud kirjandus:

  1. Sirje Virkus. (2017). Loengu konspekt. https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/777647/mod_resource/content/2/MOODUL%201.%20Info%20-%20ja%20teadmusjuhtimise%20m%C3%B5iste.pdf
  2. Sirje Virkus. (2017) Loengu konspekt. https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1809996/mod_resource/content/1/Info-%20ja%20teadmusjuhtimise%20teooriad%20I%20moodul%2030.10.2015.pdf
  3. Wikipeedia. The free Entsyclopedia. DIKW pyramid. Loetud veebilehel: https://en.wikipedia.org/wiki/DIKW_pyramid (29.09.2017)
Posted in Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktika | Leave a comment

1. Loengu reflektsioon

Esimene postitus pühendatud innovatsiooni mõistele. Küsige minu käest mis on innovatsioon? Kujutan ette, et see on midagi uut…

Mõiste “innovatsioon” kõige üldisemas mõttes on millegi uut moodi tegemine. See võib viidata järkjärgulistele, radikaalsetele või revolutsioonilistele muutustele mõtlemises, toodetes, protsessides või organisatsioonides.

Innovatsioonid aitavad ja parandavad meie elu. Minu jaoks innovatsioon on seotud tööga. Innovatsioon on e-materjalide väljatöötamine ja nende kasutuselevõtmine Moodle’i õpikeskkonda. E-materjalid aitavad õpilasi teadmisi paremini ja kiiremini omandada ning õpetajaid mitmekesistada oma ainet ja arendada digitaalseid oskusi kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisel. Innovatsioon on digitaaltehnoloogiate rakendamine õppeprotsessi. See aitab õpetajaid olla kursis käesoleva haridusprotsessidega ja olla digitaalselt pädevad. Õpetajad on võimelised kasutama erinevaid programme ja rakendusi (Mindomo, Kahoot, Padlet, Quizlet jne) ning õpilased hakkavad kasutama ka mitmesuguseid digitaalseid rakendusi, et olla turul konkurentsivõimelised ja kiiresti orienteeruda kaasaegsetes digitaaltehnoloogiates.

Esimesel loengul oli jutt mõistekaartidest ka. Varem ma kuulsin sellest, aga ei teadnud nii palju. Nüüd sain aru mis on mõistekaart. See on lähedaste mõistete omavahelisi seoseid kujutav visuaalne vaade.

Huvi pärast rääkisin meie õpetajatega kutsekoolis ja nad ütlesid, et kasutavad hästi aktiivselt tundides mõistekaarte koostamist. Tegelikult väga hea idee, et aju rünnata ja silmaringi laiendada.

Mõistekaart ei ole kunagi lõpetatud. On võimalus kogu aeg seda redigeerima lisades uusi mõisteid. Mõistekaardil on mitu muutmistsükli ja soovitatakse seda koostada mugavam digitaalselt (MS Word, OpenOffice Writer, LibreOffice Writer ning spetsiaalse tarkvaraga Cmap Tools).

Kasutatud kirjandus

  1. Laanpere, M. (2017).  Mõistekaart õppetöös. Loengukonspekt: https://moistekaart.wordpress.com/lugemismaterjal/1-nadal
  2. Vikipeedia. Vaba entsüklopeedia. Innovatsioon. Loetud aadressil: https://et.wikipedia.org/wiki/Innovatsioon (19.09.2017)
Posted in Innovatsioonitehnoloogiad | Leave a comment

Esimene postitus

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet? Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel? Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.”

Õppikeskkonna all ma mõistsin alati seda, mida riiklik õppekava tsiteerib. Ja kui jutt käib virtuaalsest õpikeskkonnast, siis ma mõistan seda kitsamas mõttes nii, nagu kirjutatud õpikus (K.Pata ja M. Laanpere, Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat) See tähendab, et õpikeskkond on õppeprotsessi mõjutavate vahendite ja tingimuste kombinatsioon.

Globaalsemalt ma pole üldse kunagi mõelnud. Ma leidsin endale väga arendava materjali, nagu noore haridustehnoologi käsiraamat.

Igal õpikeskkonnal on oma eelised ja negatiivsed aspektid. Ma arvan, et ei saa valida ühte konkreetset õpivõrgustikku ja kasutada seda alati. Minu arvates on kasulik mõtiskleda õpikeskkonna kohta:

  • kas ta vastab õpieesmärkidele ja tegevustele
  • kas ta sobib õppijatele ja vastab vajadustele
  • kas ta on mugavalt taaskasutatav.

Kui tekkib mõni juhtum, siis võib-olla saab üle kanda teisele õpikeskkonnale.

Samuti on kasulik kontrollida loodud materjale vähemalt üks kord aastas (võib-olla on ilmunud uus versioon), väliseid linke või loodud ülesandeid väliste allikate abil või õpilane enam ei õpi haridusasutuses. Ühte lahendust on raske valida ja seda ei saagi olla. Tehnoloogia maailm muutub väga kiiresti ja peab lihtsalt jälgima suundumusi ja IT-tehnoloogia maailma.

Meie kutsekeskoolis on kasutusel suletud Moodle õpikeskkond. Nüüd tööl tekkis selline probleem, mida teha nende õpetajate materjalidega, kes juba lahkusid töölt. Kustutada neid materjale on kahju. Tõmmata endale – milleks? Oleks see õpikeskkond avatud, oleks võimalik mitte mõelda sellest. Administraatorina pean ise otsustama, kuidas seda teha antud asutuses ja koostama kasutusjuhendit.

Üliõpilasena kasutan teist aastat e-materjale õpivõrgustikest. Minu varasemad kokkupuuted on olnud õppijana Moodle ning Eliademy-ga.  Sellest aastast kasutan eKooli ka. Minu kaksikud läksid kooli esimesse klassi. Tegelikult süsteemid on äärmiselt kasutajasõbralikud. Mul on it-haridus ja veebidisainerite loomise kogemus, sest ma orienteerun väga hästi õpikeskkondade ja kodulehtede struktuuris ja disainis.

Õpetajana pole ma veel õpikeskkonda kasutanud. Alles tulin uude kooli ja kasutasin seda tihedalt administraatorina. Ma aitan õpetajaid oma teadmiste piires. Väga meeldiv, et mõned õpetajad esitavad erinevaid küsimusi. Sellel, kes sageli kasutab Moodle’it tekivad mitmesugused küsimused. Minu jaoks on see väga teretulnud, sest ma valmistan ette Moodle õppejuhendit.

Viide ülesandele:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2017/09/11/esimene-teema-opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis-2/

Lehekülje päises on kasutatud fotosid:

1. Pilditasku taskuraamat: Harju-Risti, Nõva Laupäevane kontrollkäik seenemetsadesse,
http://pilditasku.blogspot.com.ee/2013/08/harju-risti-nova-laupaevane.html
2. Sügis: Svensonphoto. Hobifotograaf, https://svensonphoto.wordpress.com/2014/02/19/sugis

Posted in Õpikeskkonnad ja -võrgustikud | 3 Comments